BEI DAO
(1949) – viimaste aastakümnete keskseim hiina luuletaja, kes sündis ühel ajal koos Hiina Rahvavabariigiga, töötas kultuurirevolutsiooni ajal betoonivalajana ning kes pärast Mao Zedongi surma oli üks keskseid hiina luule uuendajaid, luues esteetikat, mis ei haakunud enam riikliku ideoloogia ja sotsialistliku realismiga, vaid otsis julgelt isiklikku kujundlikkust ning nõudlikumat mõttekulgu ja lauseehitust. Seetõttu kuulub Dao n-ö „ähmase luule“ esindajate sekka – hoolimata mõiste kriitilisest toonist on Daost saanud juba elav klassik, kellele noorem, postmodernismiga suhestuv põlvkond on juba jõudnud vastanduda loosungiga „Aitab Bei Daost“. Eesti keeles on Bei Daolt ilmunud kogu „Lumearmee“ (2007, tlk Lauri Kitsnik) – valik eksiilis kirjutatud luuletusi.
JAAN PEHK
(1975) – eesti luuletaja ja muusik. Avaldanud kolm luulekogu ning on (olnud) kaastegev kirjanduslikus rühmituses Tartu NAK. Alustas oma edukat muusikuteed ansambli Claire’s Birthday kitarristina. Pärast seda on asutanud, vedanud ja kehastanud mitmeid eestikeelseid ansambleid – tuntuimad neist on Köök ja Orelipoiss, kus Pehk ühendab oma absurdinärvi, tugeva meloodiataju ning kõlava tenori. Tema laulusõnades / luuletustes ühinevad tihtipeale kalambuurikas huumor ning tugev, ajuti lausa nostalgiline kodukohatunne.
Värske teos
4. Omakirjastuslik, 2009.
„Claire’s Birthday jõudis üürikese tegutsemisaja jooksul lindistada kolm plaati, raputada eesti popmuusikat ja käia Ruffuse nime all ära Eurovisionil. „Grimmitoolis istusin tumeda peaga/ Tatu tüdruku kõrval/ teesklesin et ei tee tast välja,” meenutab Pehk oma uue raamatu 21. leheküljel minevikku.“
Kaarel Kressa, Eesti Päevaleht, 28. veebruar 2009.
Linke
FS
(1971) – luuletaja. Avaldab harva, kuid alati suurt tähelepanu pälvivalt. Tema luulekogu „2004“ (2004) peetakse taasiseseisvusaja üheks kõige olulisemaks eestikeelseks ilukirjandusteoseks ning see pälvis ka Kultuurkapitali luuleauhinna. fs’i stiil on lakooniline ja pealtnäha lausa kõneline. Väljenduslikku ökonoomsust võimendavad autori hoiakud ja põhiteemad: urbanistlik üksindus ja isoleeritus, hirm vaimse tasalülituse ees, eksistentsialistlik maailmavaade, iroonia ja selle all hõõguv lähedusevajadus. fs on ka üks neid harvu luuletajaid, kelle välimus ja imidž on kriitikutele ebaharilikult suurt huvi pakkunud. Põhjapaneva käsitluse fs’i loometeest on kirjutanud kirjandusteadlane Mart Velsker („fs, François Serpent, Indrek Mesikepp ja teised“. Vikerkaar 2010 / nr 1-2).
Värskeim teos:
fs, Alasti ja elus. Jumalikud ilmutused, 2008.
„2004” oli raamat, millega autor tegi järsu hüppe oma laadi ning hoiaku terviklikkusse ja selgusse. Samas ilmutas see ka monotoonsust ja monomaanilisust — kusjuures tuleb möönda, et need omadused ilmselt kuuluvad vastava laadi juurde ning neid saab võtta esteetilise ja kommunikatiivse koodi osana. „Alasti ja elus” on mitmekülgsem ja mingil moel lahedam, kuigi põhilised tunnused on samad. Võib-olla tuleneb mulje sellest, et ehkki fs-i luule on olnud elus ennegi (olgu retoorilise vastandina surnud kunstile või iseväärtusena), on uues raamatus elususe skaala laienemise märke, mingeid endale lubatud juhuslikkusi.
Paul-Eerik Rummo, Looming 2009, nr 4.
Linke:
JAAN MALIN
(1960) – luuletaja ja artist. Avaldanud mitu luulekogu, seni viimane, „Sulle“, ilmus 2003. Malinil on olulisi teeneid eesti sürrealistliku pärandi tutvustamisel (tema isa Ilmar Malin oli tuntud sürrealistlik kunstnik), ta on koostanud kaks eesti kõige tuntuma sürrealistliku luuletaja Ilmar Laabani loomingust koostatud teost: koondkogu „Sõnade sülemid, sülemite süsteemid“ (2004) ning Laabani palindroome ja anagramme sisaldava „Eludrooge ego-ordule“ (2008). Malin kogub ka rahvaluulet, ta on kaks korda pälvinud Eesti Vabariigi presidendi rahvaluulepreemia. Lisaks sellele on Malin tähelepanuväärne luule esitaja, teda huvitab text-sound poetry ehk häälutamine. Mineval sügisel Berliinis „Europa Poetry Slam Days“ raames toimunud rahvusvahelisel Poetry Slam’il pälvis Malin kolmanda koha.
Värskeim teos:
Ilmar Laaban, Eludrooge ego-ordule. Koostaja ja toimetaja Jaan Malin. Eesti Keele Sihtasutus, 2008.
„Keelega on kena kummastada, lähiaja eredatest vigurdustest meenuvad näiteks Kaupo Meieli “Eesti elulood” ja Tõnu Kuke kuksiimileksikon (tuletatud autori nimest ja mõistest maksiim) “Peast rase”. Palindroome on hiljuti üsna hulgi tootnud ka Contra, siinkirjutaja eredaim kogemus jääb ilmselt varajastesse kaheksakümnendatesse, mil ajakirja Pikker legendaarses lisas Käkker üllitas kahtepidi samaseid mõtestatud ridu inimene nime elik pigem varjunimega Madis Muhk. Ei suutnud isegi Pikri veteranid enam autorlust meenutada, Veiko Märka oletas Kalju Kangurit. Laaban see ilmselt polnud, tema askeldas toona ju teisel pool raudset eesriiet, samuti ei ole ma korduvale otsimisele vaatamata leidnud Eludroogide-raamatust sõnu oakakao, ebahabe või ajaloosoolaja. Aga kurat teab, kusagil võivad ka need olemas olla, raamatu 450 teksti on ju valitud umbes 5000 seast, mille hulgas, tõsi küll, ka paras ports rootsikeelseid. /---/ Selle kena kujundusega ning põhjaliku järelsõnaga raamatu läbitöötamine teeb ajule head vähemalt sama palju, kui estampgraafika või plaatfotograafiaga tegelemine.“
Aapo Ilves, Areen. 8. august 2008.
Linke:
PETER WAUGH
Peter Waugh sündis Barnetis Londonis 1956. aastal. Aastast 1981 on ta elanud Viinis, kus ta töötab vabakutselise tõlkijana ja inglise keele õpetajana. Ta on Viini inglise keeles kirjutavate luuletajate assotsiatsiooni Labyrinth kaasasutaja ja –toimetaja ning Viini ingliskeelse luuleajakirja Subdream kaastoimetaja ning Labyrinth’i luuleraamatute kirjastaja. Ta on õppinud koos Allan Ginsbergi, Ann Waldmani, Jackson Mac Low, Ed Sandersi, Andrew Schellingi, Blixa Bargeldi, Andrei Bitovi ja Henri Chopiniga. Ta on korraldanud Viinis ja kogu Austrias palju luuleõhtuid, esinenud arvukatel kirjandusfestivalidel ning lugenud oma luulet koos ansamblitega Dunkler Sand ja Karl Sayer Jazz Sextet ning teatritrupiga Erste Wiener Lesetheater. Tema luulet on avaldatud Inglise, USA, Austria, Slovakkia, Makedoonia ja Horvaatia antoloogiates ja kirjandusajakirjades. http://www.poetryandsongwriting.com
DIZZYLEZ
– prantsuse luule-MC, esinenud lavalaudadel üle kümne aasta, on slämminud ja juhatanud workshope Inglismaal, Saksamaal, Sloveenias ja mujal Euroopas, õpetab slämmimist ja esinemist Prantsusmaa koolides, raamatukogudes ja vanglates. Ta on välja andnud kaks hip-hop jazzi EP-d (2004 ja 2007), ja tegutseb tunnustatud underground-hip-hop-jazzbändis „Vinyl Noise“. Samuti esineb ta slämmijana koos jazz-muusikutega grupis „Dizzylez 4“. Vt ka http://www.dizzylez.com
TOBY KUNZE
(1981) – saksa luule-MC, kes on esinenud slämmilavadel aastast 2001 ja võitnud mitmeid Saksamaa Poetry Slam-võistlusi (Nordrhein-Westfaleni slämmitšempion 2008, räpslämi tšempion Berliinis 2007 ja Zürichis 2008). Kunzel on ka räpbänd „Big Tune“, millega ta on tuuritanud korduvalt Poolas, Serbias ja Valgevenes. Kunze kasutab sõnalise esinemise erinevaid võimalusi, muuhulgas loob ta ka vabavormilisi luuletusi sõnadest, mida publik talle hüüab. Kunze on oma kodulinnas Hannoveris aktiivne kultuurielu edendaja, ta on loonud ja juhtimas seal mitmeid regulaarseid kultuurisündmusi.
AAPO ILVES
(1970) – luuletaja, muusik ja laulumees, näite- ja ajakirjanik, kujutav kunstnik, kirjutab nii eesti, võru kui ka setu keeles. Avaldanud nii luulekogusid, proosa- kui ka näidendiraamatuid. Oli kaua aega luule elavale esitamisele ning rõõmsale ja rahvapärasele vemmalvärsile keskendunud kirjandusliku koosluse Tartu NAK üks käilakujusid. Ilves on kirjutanud laulutekste paljudele tuntud rockbändidele, nii käis ta ära lausa Eurovisioonil. Lisaks on ta kujundanud raamatuid ja CD-sid, ning mänginud mitmes mängufilmis.
Värskeim teos:
Aapo Ilves, Tulen öösel sulle koju. Väike Kirjastaja, 2009.
„Aapo Ilves tõestab oma uues luulekogus, et oskab väga ilusasti, tasakaalukalt ja peenelt kirjutada, luua häid, ehk küll natuke kulunud, aga sellele vaatamata mõjusaid kujundeid ning muu seas kõnelda kunstiliselt traditsioonilistel luuleteemadelgi.“
Piret Põldver, Areen. 8. mai 2009.
Linke:
EIRÍKUR ÖRN NORÐDAHL
(1978) – islandi luuletaja ja kirjanik, kahe romaani autor. Norðdahl on aktiivne moodsa ja tänapäeva luule tõlkija (nt Allen Ginsberg). Kõige paremini on Norðdahl ehk tuntud kui suurepärane esineja, oma sotsiaalselt tundlike ja kõlalisi mänge võimaldavate luuletuste („sound poems“) esitaja. Huvilistel on võimalus kuulata Norðdahli esinemas aadressil www.norddahl.org/english/about, kus autor mängib osavalt tuntud ajalooliste despootide (Mao Zedong, Pol Pot) nimede kõlal. Norðdahl külastas eelmisel aastal Tallinna Kirjandusfestivali.
ELO VIIDING
(1974) – luuletaja ja prosaist. Kümnekonnast siiani ilmunud raamatust moodustavad luulekogud suurema osa, kuid Viidingu novellikogu “Püha Maama” (2008) kinnitas tema arvestatavust prosaistina. Viidingu luulelaad ja suhtumine ilukirjandusse on selgelt eristuv, eelkõige seetõttu, et ta luule on selgelt sotsiaalkriitiline, erinevaid ideoloogiaid ja stereotüüpe käsitlev, tihti nendega lausa metoodiliselt võitlev, aga ka seetõttu, et selles puudub taotlus meelt mitte lahutada, vaid – nagu on öelnud luuletaja Jürgen Rooste – lahata; teha teadvusse lõikeid justkui kirurginoaga, mille jäetud haavad on mõeldud valusalt ja aeglaselt paranema.
Värskeim teos:
Elo Viiding, Meie paremas maailmas. Tuum, 2009
“Iroonia ja detailideni läbimõeldud tekst on Viidingu kaubamärgid. Ta loob justkui näilise kergusega kujundeid, mis on vastuhakk igapäevasele loosunglikkusele, nii et ühiskond jääb lugeja ette alasti.”
Kristel Kiigemägi, Eesti Päevaleht, 5. juuni 2009.
„Elo Viiding ei anna end lugejale ega kriitikule niisama lihtsalt kätte, ta ei kirjuta meile selleks, et me meel oleks lahutatud või et katarsis saaks garanteeritud läbi igavese ilu lunastuse. See pole kunagi olnud tema cup of tea. „Meie paremas maailmas” on vastuhakuline, isepäine tekst, neljast luuletsüklist koosnev torge sinna kõige hellemasse kohta, noh, ütleme, ribide vahele.“
Jürgen Rooste, Sirp. 5. juuni 2009.
Linke:
WEHWALT KOSLOVSKY
– Berliinis resideeruv saksa luuletaja, luule-MC ja kirjanduselu organisaator. Koslovsky on olnud üks luuleturniiri ehk Poetry Slam’i tutvustajaid Eestis, 2004. aasta novembris korraldatud esimesel Poetry Slamil esines Koslovsky koos Jürgen Roostega. Pärast seda on ta käinud korduvalt Eestis esinemas Koslovsky on asutanud mitmeid, sh rahvusvahelisi luulekooslusi, n-ö luulebände, nagu „Poetry Punch Bunch“ (2000) või „Poesie United“ (2003). Koslovsky õpetab Düsseldorfi ülikoolis loovat kirjutamist ja kirjandustekstide esitamist.
FELIX RÖMER
Saksa slämmar. Õppinud näitlemist, võistleb Saksa slämmidel ning team-slam’idel.
Linke:
FAGIRA D. MORTI
(1974) – eesti luuletaja, pseudonüüm, mis on peaaegu täielik anagramm kodanikunimest Margit Adorf. Morti kogus tuntust luulekoosluse „Õigem Valem“ liikmena, on avaldanud samizdat’idena mitmeid luulekogusid, 2001 ilmunud „Normaalsuse etalon“ kandideeris Kultuurkapitali luuleauhinnale. Tuntud on Morti piktograafilised, kõikvõimalike anumate kujulised luuletused. Adorf on tuntud teravakeelelise ja vastuolulise kirjandus- ja filmikriitikuna, Morti luuletustes seguneb aga rauge iroonia teatraalse sentimentaalsuse ja dramaatilisusega. Teatraalne on ka Morti esinemislaad.
TAPANI KINNUNEN
(1962) – Turus elav soome luuletaja. Silmapaistva, ühtaegu teatraalse ja spontaanse esinejana on Kinnunen käinud korduvalt Tallinnaski esinemas. Soome kaasaegses luules on Kinnunen mõnevõrra erandlik, kuna ta luule on otsesõnaline, nii maskuliinne kui ka selle üle ironiseeriv, sotsiaalse närviga, konkreetseid elujuhtumeid kurbnaljakate lugudena jutustav. Kinnunen on avaldanud seitse luulekogu, neist viimane, „Amerikkalainen parranajo“ (2009) on koondkogu. Eesti keeles on Kinnuneni luulega võimalik tutvuda raamatus „See sama soolane meri“ (2004, tlk Jan Kaus).
ANDRES EHIN
(1940) – eesti sürrealistliku luule elav klassik, kes on mõjutanud tugevalt endast nooremate luuletajate põlvkondi. Ehin on üks rahvusvaheliselt tuntumaid kaasaegseid eesti luuletajaid, pidevalt kutsutakse teda lugema luulet ka väljapoole Eestit ning Euroopat. Ehin on tõepoolest mõjuv esineja, kasutades oma sisendusjõuliselt madala hääle kui ka muusika võimalusi. Samas on Ehin ka üks aktiivsemaid luuletõlkijad Eestis, tema huvi teiste kultuuride poeetilise väljenduse vastu ei tunne ei riigi- ega keelepiire. Aastal 2001 pälvis Andres Ehin Eesti Vabariigi Kultuuripreemia koondkogu “Alateadvus on alatasa purjus” eest. Just äsja ilmus Ehinil uus teos – koondkogu „Igavik vannitoas“.
KĀRLIS VĒRDIŅŠ
(1979) – läti luuletaja, kriitik ja kirjandusteoreetik. Töötanud muu hulgas ka Läti Entsüklopeedias toimetajana. Ta on avaldanud kolm luulekogu ning tõlkinud ingliskeelset modernistlikku luulet läti keelde, sh T. S. Elioti ja William Carlos Williami loomingut. Vērdiņš on korduvalt käinud esinemas ka Eestis. Tema iroonilise alatooniga luulet on tõlgitud mitmetessse keeltesse, see on ilmunud ka Kesk- ja Ida-Euroopa noort luulet koondavas antoloogias „A Fine Line“ (2004).
P.I. FILIMONOV + IGOR KOTJUH
P. I. FILIMONOV (1975) – luuletaja, prosaist ja draamakirjanik. Avaldanud vene keeles nii Eestis kui Venemaal, üks Eestis ilmuva venekeelse almanahhi “Tuulelohe” autoreid. Hiljuti ilmus Aare Pilve tõlkes P. I. Filimonovi romaan “Mitte-eukleidilise geomeetria tsoon”, mis vene keeles nägi ilmavalgust 2007. Filimonovi pseudonüümiga kaasneb ka annus kirjanduslikku mängu, “Mitteeukleidlise geomeetria tsooni” tutvustus kõlab nii: “Kes on P. I. Filimonov? „Ta on selline läbi ja lõhki labane taat, väljaveninud dressipükstes, vedeleb diivanil, kaanib õlut, vahib telekast jalkat, viieteistminutilise vaheaja kestel aga veeretab laisalt mõtteid kõige oleva tähendusest. Initsiaalid dešifreerusid alguses kui Pjotr Ivanovitš, kuid nüüd ei dešifreeru vist enam üldse kuidagi ja P. I. on lihtsalt P. I.”
IGOR KOTJUH (1978) – luuletaja, ajakirjanik ja tõlkija. Kotjuh on aktiivne eesti luule vahendaja vene keelde ja (eesti)vene luule edendaja ja tutvustaja. Ta on eesti kirjanduse vene tõlkeid ja kaasaegset eestivene kirjandust avaldava ja mõtestava almanahhi “Tuulelohe” peatoimetaja. Eesti keeles on ilmunud Kotjuhi luulekogu “Teises keeles” (2007), tõlkijaks autor koos Aare Pilvega. Kotjuhi luulet iseloomustab mõtlik intellektuaalsus ja avatus kaasaja ühiskondlikele küsimustele. Tema siiani silmapaistvam tõlge on fs-i luulekogu “2004” (2005).
TOMMYBOY
– muusik ja luuletaja, Eesti üks tuntumaid hip-hop artiste, kes on osalenud mitmes muusikalises projektis ning kellelt on ilmunud ka kaks sooloplaati (“?MC”, 2004 ja “Suur pilt”, 2006). Käesoleva aasta alguses ilmus Tommyboy esimene raamat “Aja kiri”, mille kohta on ta ise öelnud ajalehele Sirp nii: “… muusikat olen ma plaadistanud 1990ndate lõpust. Võib-olla raamat on rohkem räpikaugematele luulesõpradele, kes seda muusikat väga ei armasta: lihtsamini loetav ja jälgitav, annab võimalusi mõttepause pidada ja järele mõelda. Räpplood on tavaliselt ju otsast otsani intensiivselt teksti täis, üsna kiired, rütm dikteerib tempo. Selliseid aeglaseid, mõttepausidega lugusid palju polegi.”
Värske teos:
Tommyboy, Aja kiri. Tammerraamat, 2010.
“Kui mõnda viimasel ajal ilmunud teost saaks nimetada mõistatuslikuks, siis võiks räppar Tommyboy luulekogu see olla küll. Ühelt poolt ju kindlas žanris, hiphopkultuuri (või see on lihtsalt maailmavaade või selle imitatsioon või tõlkekatse) põhiideid taasesitav ja selgelt ennekõike suulist ettekannet eeldavad tekstid, mis ootavad taustahelisid. Teiselt poolt aga see, mis juhtub, kui see materjal viia hoopis teise konteksti, teha ajutisest, kordumatust ja improvisatsioonilisest esitusest midagi tavamõistes jäävamat, anda tekstidele tavalist luulet meenutav vorm. Ja mitte lihtsalt tekst musta kirjaga valgel paberil, vaid keeruka ja pretensioonika kujundusega pildirohke teos.”
Tõnu Kaalep, Areen. 12. veebruar 2010.
Linke:
PHILIP MEERSMAN
Belgia artist. alates 1984. aastast on tegutsenud aktiivselt teatri ja luule valdkonnas. Tema luulet on tõlgitud vene, rumeenia, hispaania, itaalia, inglise ja prantsuse keelde. 2005. aastal lõi koos Sergei Birjukov (Venemaa)ja Peter Waugh’ga sound poetry’ kollektiivi. 2007. aasta Teranova festivalil pärjati ta “Prix de Lien” auhinnaga. Ta on aidanud Brüsselis organiseerida BruSlami, esimest mitmekeelset „avatud mikrofoni“ üritust (2009), lisaks on korraldanud mitmeid festivale.
ASKO KÜNNAP
(1971) – luuletaja, kunstnik, disainer, reklaamimees. Tema luuletuste barokne ja sürrealistlik sümboolika, milles õrn nostalgia põimub sotsiaalse närviga, on tema autorikogudes alati elavas vahekorras kujundusega, mis ületavad oma mängulisuse ja põhjalikkusega ettekujutusi tavalise luuleraamatu visuaalsest lahendusest. Tema luulekogu „Ja sisalikud vastasid (kolmes kirjas)“ pälvis 2003. aastal Kultuurkapitali luuleauhinna. Künnap on välja mõelnud ja disaininud ka hulgaliselt lauamänge ning mõnedki tema reklaamikampaaniad (näiteks tarbimisvastane „Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju“) on tekitanud elavat keskustelu.
Värskeim raamat:
Asko Künnap, Su ööd on loetud. Näo kirik, 2008.
„Künnapi kergelt sürrealistlikud, aga samas ajastutundlikud, kohati varjamatult sotsiaalkriitilised ütlemised tekitavad paradoksaalse õhustiku. See on seesama luulekogu unikaalne atmosfäär, mis hoolimata huku kõminast mõjub pehmelt, soojalt, nagu pastelsetes toonides unenägu asjade vaiksest tupikfinaalist, nagu muinasjutt, mille lõpp on kurb, kuid mitte lohutu ega rusuv.“
Jan Kaus, Postimees. 13. detsember 2008.
„Eraldi ja eriti tahaks rääkida vanaisa-tsüklist, mis on võimas, eriti kambjakeelses tõlkes. /---/ Seda lugedes tekkis niisugune kujutlus: isa tõlgib poja mõtted vanaisale arusaadavaks. See on liigutavalt ilus ja siin raamatus see töötab! Küll oleks hea, kui igal kirjutajal oleks kuskil tõlkija, kes tõlgiks teda kambja või mõnda muusse literatuurita keelde, see hoiaks ära palju tühja mängitsemist.“
Indrek Koff, Areen. 3. aprill 2009.
Linke:
TUULI TAUL
(1987) – “Värske Rõhu” taustaga luuletaja, kes avalikkusele rohkem tuntud jazz-muusikuna. Paar aastat tagasi kirjutas ajakirjanik ja luuletaja Kaarel Kressa Taulist nii: “Tauli muusikaline andekus kombineeritult meeldejääva välimusega – miski tema žestides ja miimikas meenutab noort Brigitte Bardot’d – võimaldaksid ka keskpärasel mänedžeril temast kerge vaevaga järjekordse poptähekese vormida. Ainult et sellesse vormi teda vist püüda ei õnnestu.” Tauli ilukirjanduslikku loomingut on korduvalt avaldatud ajakirjas “Värske Rõhk”.
Linke:
BIRK ROHELEND
(1981) – noorema põlve kirjanik, XXI sajandi esimese kümnendi keskel tekkinud kirjandusliku rühmituse „Purpurmust.org“ liige. Hoolimata noorest east on Birk Rohelendi pseudonüümi taha peituv kirjanik pälvinud juba palju tähelepanu ja tunnustust. Tema debüüt, noorteromaan „Mina, Mortimer“ (2007) pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2006. a. romaanivõistlusel III koha, kaks aastat hiljem aga pälvis noorsooromaan „Enesetapjad“ (2009) samal võistlusel I-II koha. Kõige värskem romaan „Minu sõraline sõber“ (2009) aga jagas Eesti Romaaniühingu 2008. a. romaanivõistlusel III kohta. Lisaks sellele on Rohelend avaldanud ballaadi „Alexander ja Belle“ (samuti 2009). Alates mullu novembrist on Rohelend regulaarselt üles astunud ka luuletajana teatri Cabaret Rhizome’ luuleteatri sarjas Cabaret Interruptus.
AveNue
Narva rokkansambel, tegutseb 1995. aastast. On esinenud Moskvas ja Peterburis, sealhulgas ka Venemaa suurimal rokifestivalil („Pealetung“) ja teinud kontsertturnee Ameerika ühendriikides. Narva rokkmuusikute looming hõlmab nüüdseks folgisugemeid ning lauldakse ka Peipsi-äärsete vanausuliste tavandilaule. Repertuaaris on nii vene- kui eestikeelseid laule.
CHALICE
(1983) – eesti uuema popmuusika südamlik ja krehvtise suuvärgiga imelaps, räppar ja laulja, kelle muusikaline nutikus kompab jätkuvalt piire. On jõudnud juba välja anda neli kauamängivat (“Ühendatud inimesed”, 2003; “Süsteemsüsteem”, 2005; “Taevas ja perse”, 2007; “Supervõimed”, 2008). Chalice’i populaarsus kasvas üldrahvalikuks seoses tema lauluga “Minu inimesed”, mis kanti ette ka 2007. aasta laulupeol “Ilmapuu”. On korduvalt esinenud koos Tõnis Mäega. Esinenud ka teatrilaval, mängides nimikangelast Taavi Eelmaa “Faustis” Von Krahli teatris (2006).
Värskeim teos:
Chalice, Supervõimed. Superbandiit, 2008.
“Juba paar head aastat tagasi eesti popmuusika kroonprintsiks tituleeritud suursuust on kujunenud peaaegu eraldiseisev monument. Midagi, mis on lõplikult õigeks tunnistatud ja mille lahkamine muul moel kui detailselt ümmardades oleks mõttetu kius ja kramplik vastandumine.
Ülistamisest päästab aga tegelase jätkuv elegants mitte teha seda, mida temalt oodatakse. /---/ Seekord on Chalice Lindmees, munapidi maakamaras, kättpidi klaveriklahvidel ja tiivul taevas, iseennast eemalt nokkides. Fantaseeriv, lollitav ja alati ülevoolav, nii sõnades kui helides.”
Erkki Tero, Areen. 12. detsember 2008.
DORIS KAREVA
(1958) – luuletaja ja tõlkija. Kareva luule on fenomen, kuna tema kogud pälvivad mitte ainult kriitikute tähelepanu ja olulisi auhindu, vaid tõusevad ka raamatumüügi edetabelitesse ja püsivad seal mõnikord väga kaua – luule puhul harukordne tulemus. Selle põhjuseks võib pidada Kareva filigraanset keeletaju, tema luuletused on ühtaegu nii keelemängulised kui ka tunderohked, inimeksistentsi olemust kristalse selgusega sõnastavad. 2008 ilmus Karevalt koondkogu „Deka“. Vähem tuntud on Kareva tegevus tõlkijana, ometi on ta näiteks vahendanud eesti keelde Kahlil Gibrani „Prohveti“, kindlasti tasub tutvuda ka Kareva koostatud ja tõlgitud raamatuga „Rogha Danta. Seitse iiri luuletari“ (2005).
Euroopa Liidu Maja
Leedu saatkond
Rootsi saatkond
Tšehhi saatkond
Bulgaaria saatkond
Ungari Instituut
Austria saatkond
Hollandi saatkond
Kreeka saatkond